Värviline päev päris mitmes mõttes.Oleks ma hommikul vara sõber Arvo-ga välja sõites ette teadnud milliseks see päev kujuneb. Sel päeval seiklesime Võrumaa-l Luhasoo looduskaitsealal. Auto parklasse ära pargitud oli väljas veel hämar. Taevas oli pilves ja ei tõotanud mingit erilise valguse mänguga hommikut. Matkarada millele läksime lookles ümber Mustjärve. Vaikselt järve poole kõndides jutlesime tee peal. Paari kilomeetri pärast jõudsime järve äärde. Seisatasime hetkeks ja lasime pilgul rännata mööda ära jäätnud järve pinda. Ümber järve olid lahedad rabamännid. Mis seal ikka fotokott seljast ja teeme siis mõned kaadrid. Ja siis see algas. Olen varemgi talvisel ajal saanud tunda mis tähendab kui statiivi jalad ei taha hästi välja tulla üksteise seest. Sel hommikul olid nad kapitaalselt kinni külmunud. Mida ma seal kõik ära ei proovinud,et statiivi töö korda saada. Arvo sai täie raha eest naerda. Hiljem ütles mulle et seda nalja oleks pidanud filmima. Ise mõtlesin oeh vedas et mingit hea valgusega hommikut täna ei olnud. Lõpuks pika jamamise peale õnnestus statiivi nii palju mõjutada et tiba üle 1m pluss kesksammas oli minu statiivi kõrgus terveks selleks päevaks. Pika peale hakkasid pilvemassid ära minema ja varsti säras päike taevalael. Liikusime ikka täiega nagu teod kuna iga natukese aja tagant oli ju vaja jälle pilti teha. Luhasoo saare peal on mõnus matkamaja mis on köetav majake. Selle majale lähenedes avastasime ,et sel päeval oli seal rahvas ees. Kell aga oli seal maal et kõhuke oli heledaks läinud ning otsustasime majakese juures lõunapausi teha. Päevasel ajal tundus et ega vist midagi hea valgusega ei õnnestu purki püüda,aga just siis kui olime mõelnud et tänaseks aitab läheme vaikselt auto poole tagasi hakkas toimuma mõnusaid valguse mänge. Üks neist hetkedest on sel pildil.
Kuna pilt tehtud on?
Või et sul on inspiratsiooni puudus.
Pilt tehtud 2010 Novembri lõpus. See retk kukkus äketse sülle. Tänu Arvole.
Statiiviga olen samuti kimpus olnud. Kuigi minul oli vastupidi, et sain jalad lahti aga kokku enam ei saanud;). Peale seda kui muretsesin carbonfiiber jalgadega statiivi seda probleemi väga ei esine.
Eks selle ilmaga ongi suhteliselt loterii. Samas pole ma ühtegi retke kahetsenud sellepärast, et ilm pole olnud selline nagu lootsin. Varahommikune väljasõit loodusesse on ise juba nii palju emotsioone pakkuv ettevõtmine! Pigem kahetsen kui mingil põhjusel (näiteks uni;) oma väljamineku ära olen jätnud.