Ühel õhtul enne loojangut sai jälle “kostüüm” selga tõmmatud ja makrotama mindud. Õnneks minukandis on sääski veidi vähemaks jäänud ja sai selles suhtes ka natuke rahulikumalt põhitegevusele keskenduda. Sel õhtul sai paari liblikat ja siis seda lepatriinut veidi jälgitud. Üsnagi kärsitu oli see lepakas ja ei leidnud kohe mitte endale sobivat seisukohta kus võiks eeloleva öö jälle mööda saata ja nii ta seal siblis tükk aega ringi. Mulle andis see muidugi päris palju vaheldusrikast klõpsimist aga ka rohkem sättimist.
Eks lepakad ongi pisut kärsitud – muudkui siblivad ringi
)