Sõbra maakodus tegid rätsud pesa ja kevadel nägi ilmavalgust kolm pojukest. Kuna aga vanemad valisid elupaigaks inimesele liiga lähedal asuva kuuseheki, siis paraku hülgasid vanalinnud oma pere ja kolmest rätsupojast jäi peagi üks. Keegi ei tea täpselt, millal see vaene linnuke sai nokavahele viimase toidupalukese ja kaua pidi ta tundma üksindust, nälga ja hirmu. Tänaseks on see rütsupoeg leidnud omale uue kodu inimeste juures, kus loodetavasti temast tubli ja tugev kõrvukräts kasvab ning saab tagasi loodusesse, kuhu ta kuulub.
P.S. tegutseti kiiresti ja operatiivselt, linnule tuldi peaaegu teise Eesti otsa koheselt järgi, kui teavitatud sai, mis situatsioon on.
Mõnus karvapall. Loodetavasti on õnneliku lõpuga lugu.
Küünised on küll sellised, mille haardesse ei tahaks sattuda.
Tea, kas sellist tegelast sobib ka “tibuks” nimetada?
pigem juba rauk
Viis pluss käitumine! Hea teada, et Sinul kogemus olemas… et kui teinekord enesel miskit sarnast peaks ette tulema.
Minu sellesuvine kogemus kõrvukatega seoses on natuke leebmat laadi. Nimelt oli tormituulega üks tibudest puu otsast alla potsatanud. Tõstsime ta koos abikaasaga tagasi oksale ja mitmepäevase vaatluse tulemusena võin ölda, et kõik pesakonna kolm tibu on saanud tuule tiibadesse. Tõsi, võsa vahelt on kuulda veel toidu mangumist, aga eks see kuulu noorlindudel täiskasvanuks saamise juurde. Loodetavasti kasvab pildil olevast linntibustki eluejõuline lind. Kiiduväärt tegu Janeki hoolivusele!