Sain järjekordselt kinnitust, et Murphy seadused kehtivad täiesti 100%. Kodus vaatasin, et päike on vines ja pilveudu hõljub kõikjal. Ning et ega siit miskit head ei tule. Otsustasin siiski, et lähen ja hulgun fotokaga veidi Paljassaarel. Kaasa sai võetud ainult üks objektiiv – 150 Macro. Et selline minu jaoks universaalne toru, kui üks ainult fotoka ette keerata. Kaalusin pikalt, kas panna taskusse ka lainurk, kuid otsustasin mitte teda kaasa võtta. Hiljem selgus, et oleks siiski pidanud võtma. Juba tüütu on 150mm objektiiviga maastikku ja taevast panoraamiks pildistada, et midagigi kätte saada sellest müstikast mis loojangu ajal toimuma hakkas. Ega eriti ei meenu, et midagi sellist oleksin varem näinud. Ja kas enam midagi sellist ka näen.
Eespool loojus punane päike. Taevas värvusid pilved purpurseteks ja moodustasid omi mustreid ja vorme. Selja tagant lähenes võimas ja tumesinine äikesepilv. Sähvisid välgud ja kõmistas müristada. Võimas ja unustamatu looduse vaatemäng. Ja siis, kui päike oli merre vajunud, muutus kogu valgus ebamaiseks. Selline tunne, et viibisin Marsil. Või vähemasti mingil punaka atmosfääriga planeedil. Igatahes ei olnud sellel hetkel tunnet, et olen planeedil Maa. Pildile ei õnnestunud seda müstilist valgust – sellisena nagu ta oli – vist väga saada. Samas midagi siiski. Mälusse aga sain unustamatud hetked.
Paljassaare, 27. juuli. Panoraam 8 kaadrist
OMG
viimastel päevadel mil äikesepilved palju liikvel olnud tekibki võimalus midagi müstilist näha. peeter Kukk galeriis on näha ka viimastel päevadel nähtuna müstlilisi pilvemoodustisi. niiet ninad taeva poole
PS.Jan kas nüüd kannad alati lainurka kaasas?
Tuleb vist edaspidi alati kodunt väljuda, kott kogu arsenaliga seljas