Pühapäeval sai käidud üle pika aja pildistamas, ikka vanadel radadel. Ikka sellepärast, et seda looduse pakutavat ilu nautida kui ainult seda tõrva meepotis poleks. Antud kohas oli aasta alguses veel mõnus padrik jämedate leppade ja teiste puudega aga kui kevadel seal käisin vingusid juba saed. Nüüd sügisel on seal vaid madal lepavõsa ja ilmselt muutub see aja möödudes ka läbitamatuks. Veidi kurb, kuna teiselpool vuliseb Elva jõgi. Loodetavasti see maaomanik sinna mingit ehitust tegema ei hakka muidu on jälle ühele ilusale kohale kriips peale tõmmatud.
Need kuused on nagu kaks lällajat kaelakuti ja käed laiali. See ei lähe küll pildi teemasse eriti – kui ehk siis sedasi, et suurest kurvastusest on kuused nina viltu tõmmanud ja nüüd jõmisevad seal.
Janar me teame mida sa hinges tunned. Muud ei oska kosta, kui et tuleb otsida uusi jahimaid.
Minul tõmmati kah üks lemmikpaik kevadel maha. Mõned kohad on sellised lihtsalt müstilised oma olekuga. Tihti sai seal käidud lihtsalt uitamas. Mis sest, et mingit märkimisväärset pilti ma sealt saanud ei olnud aga mine sa tea… äkki kunagi oleks veel saanud.
Eks jah, elu on pidevas muutuses. Samas teeb ka loodus ise päris korralikke korrektuure ja muudab jäädavalt kohti ja paiku. Hea näide Lahemaal möllanud torm eelmisel suvel, pildil oli korralik mets kunagi: http://janekfoto.com/?pid=1301 – umbes selline vaatepilt: http://janekfoto.com/?pid=1424
Mulle hirmsasti meeldib see tumedate ja heledate puude vastasseis.
Kui ma oma mehega mõnest kodukanti tekkinud värskest langist mööduma juhtun, siis ta tavatseb alati öelda: “Sellist metsa, nagu siin oli, sinu silmad siin enam ei näe.” See teadmine mõjub rängalt küll.
Milline on nende kuuskede saatus? Haigutav auk puude vahel ja seal seismas kaks puukest, oksad laiali.