Hommikul aknast välja vaadates vajus suu naerule,sest päikest nägi minu silm. Hommikupudi kõhtu ja mõte liikus kohe loodusesse minekule. Seni kuni kohmitsesin riidesse panna ja koerad jalutamiseks valmis seadsin oli taeva laotus pilvedega kaetud. Aga kuna mõttes olin juba looduses siis ei saa ju nii väikse asja pärast nagu pilves taevas üritust ära jäta. Naise jutu peale,et äkki jätad täna kaamera koju ei kostnud ma midagi vaid seadsin sammud värava poole. Sisetunne ei peta mind kunagi. Loodusesse jõudes nägin,et puud ja põõsad on mattunud piimjasse uduloori. Selline see Esimene Jõulupüha siis Valgamaal on.
Kusjuures isegi kena udu oled pildile saanud:) Jõudsime ka öösel mingil kellaajal koju ja pärast seda lõi tiheda udu üles. Hea meel oli, et ei pianud läbi piima sõitma.
Mõnusad kihid.