Pidin saama end väheke tuulutada. Ajasin voki tigedaks ja kimasin teadmata suunas. Ilm on uudishimulikke täis. Vaevalt sain ratta seljast maha kui kaks karvast hakkasid mulle lähenema. Mulle meenus kaugest vene ajast üks multikas kus kitseke ronis maja katusele ja hakkas jalaga vastu katust taguma ja igasse ilmakaarde hakkas lendama kuldmünte ja kass va kavalpeal mõnusa näoga istus aknalaual ja lõi muudkui nurru. ja muiduig lund oli oi oi kui palju. Olid ajad. Ahjaa need kitsed ei pakkunud mulle kuldmünte,aga sellegi poolest läksin hea enesetundega koju.
Mõnus piilukas
Kas olidki nii julged või ikka olid kuidagi ennast varjanud?
Olin just ratta seljast maha tulnud kui need kaks tulid mingi 20m kaugusel minust põõsa tagant välja..mul oli veel vaja kuidagi moodi fotokott seljast saada ja ka kaamera kätte saada. Nii ma siis kükitasin ja jälgisin kuis üks neist üha mulle lähemale astus. Katikuklõpsu peale jäädi seisma.
Ah kui mõnus pilt. Tubli töö, Andres!
Vahvad tegelased! Eks noored on ikka veidi uudishimulikud, kui vanemaid läheduses pole;)
Hea, et veel saab vokki tigedaks ajada ei pea nende suuskadega jamama kuskil paksus lumes ja tõenäoliselt oleksid ka kitsed nägemata jäänud.
Fotohunt vokiga- no paneb uudistama küll!
Ei noh siin kohal on paslik teha reklaami piirivalve riietusele…no ikka täiega sulandub loodusega ühte.