Nagu eelnevalt kirja sai, otsustas reisiseltskond siirduda mere äärde. Sihtkohaks sai põhjarannikul olev koht nimega Vainupea.
Teekond Vainupeale võttis aega umbes tund-poolteist ning möödus viperusteta. Janek kihutas lumistel teedel oma autoga ees ja minul ning Aivaril oli tükk tegemist, et tal sabas püsida. Kui eemalt hakkas paistma aurav meri, siis Aivar, Andres ja Janar, kes sõitsid meie autokolonni viimase, ehk kolmanda autoga tahtsid vägisi teistest üle sõita ja kibelesid nii väga mere äärde. No arusaadav ka – Lõuna-Eestis ju merd pole. Janekil ja minul on meri suhteliselt igapäevane teema. Aga see selleks…
Tegelikult oli mere ääres ka minul ning Janekil tegevust ja pildistamist küllaga – jääskulptuurid, jääliblikad, aurav vesi, jäätaldrikud… Oo jaa! Maarotid olid muidugi vaimustuses ning jooksid kaamerad käes edasi-tagasi ja ainult õhkasid vaimustusest 
Isegi külm ei tundunud enam nii külm ja päike paistis palju soojemalt.
Vahepeal sai ka aku olekut kontrollitud ja mälukaartidel olevat vaba mahtu. Ega keegi ei soovinud, et kõige magusama loojanguvalguse saabumise ajaks kaart täis ja aku tühi oleks.
Mingil hetkel tekkis ka väike elevus. Või no mis väike, osad mehed läksid ikka päris ähmi täis ja kukkusid teleobjektiive ette kruttima. Nimelt keegi nägi ja keegi kuulis, et merel on vist hülged. No loomulikult joosti siis tormi ja uuriti, et kas ikka saaks lähemale ja kus nad ikka sel meres on ja… No kus nad siis olid? Kivid olid ju, millest laine vahepeal üle käis ja jättis mulje, et keegi nagu liigutaks vees. Maameeste värk, noh Tegelikult siiski mõned elusolevused seal olid – luiged olid ja jääkosklad ja … Aga seekord hülged jäid ainult unistuseks.
Siis oli pisike hingetõmbe- ja soojenduspaus, enne seda kõige-kõige valgust. Ja kui siis see valgus tuli…
Mehed olid nagu poisikesed, jooksid kaamerate-statiividega mööda randa edasi-tagasi ja otsisid parimat motiivi ja võttenurka. Kuidagi ei raatsinud veel lõpetada ja külma ei olnud selle hetkel enam üldse. Ainult mingi tühine -23. Häh, käkitegu! 
Vahepeal palusin ma ka Aivarit, et ta minust pilti teeks
Siis sättisime ennast grupipildi jaoks kenasti jälle ritta, Aivar kadreeris ära ja jõudis ka ise pildile. Esimese korraga küll ei õnnestunud aga lõpuks saime kõik kenasti kaadrisse
Aga kõik hea saab ükskord läbi ja nii hakkas ka selle päeva valgus kaduma ning mälukaartidel ka enam eriti vaba bitti ei leidunud.
Veel viimased klõpsud, tõdemus, et küll oli ikka tore ja mõnus päev ning nii me kodupoole liikuma hakkasimegi. Kõige lühem teekond oli muidugi Janekil, va kavalpeal. Ma küll pakkusin rabas välja, et meri on Tallinnas ka aga…
Isegi Andres jõudis kenasti Tartus Valga bussi peale ja kenasti koju.
Kokkuvõtteks – väga mõnus päev koos mõnusate semude ja meeldivate emotsioonidega. Ja ilm pole kunagi paha ega halb, kui vaid on õige riietus ja hea seltskond.
Järgmise korrani ja siis ehk on seltskond veel suurem ja saab veel rohkem nalja.
LÕPP
Jaa jaaa see hülgeteema.. oi jah..äkki oleks pidanud vette minema,et mõnest kivist oleks hüljes saanud
Aitähh Sulle JAN, et selle päeva meile ilusti kokku võtsid. Ma jäin siin mõtlema, et tegelikult need eredaimad mälestused jäävadki just “kõige-kõigematest” olukordadest ja ma ei väsi kordamast, kui kahju mul on, et ei saanud seekord kaasa lüüa!
Sorav jutt tekitas kohaloleku tunde
Jan, tubli töö! Tänud!
Täpselt nii see päev oli ja kui algselt olid paljud skeptilised, et kas sellise pakasega üldse mingeid pilte saab ja kas tehnika ikka vastu peab, siis tegelikult sai häid pilte ja tehnika pidas kõigil kenasti vastu. Tänud Jan’ile mõnusa artikli eest!