Külm talv rajab sillad märgaladele ja kergendab liikumist soodes ning rabades. Kasutan seda aega liikumiseks neis paigus kus soojal ajal märg ja raske liikuda. Kesk-Eesti lubjase aluskivimiga madalsoodes on soojal ajal eriti ebamugav liikuda. Seepärast ei sattu sinna inimene just eriti tihti. Täna lasksin jalgadel ennast kanda kuhu aga juhtus ja sattusingi lõpuks lagedamat sorti soosse. Ürgne maastik. Mõisaaegne kraavitamine polnud siia jõudnud, nõukogude aegsest rääkimata. Nii perspektiivitu kant. Madalad kõverad kased ja mõni üksik kõrgem mänd. Allpool tihedamad männipuhmad, mida põdrad süstemaatiliselt tagasi lõikavad. Otsustasin lainurkobjektiiviga teha sellest metsikust paigast paar maastikuvõtet. Korraga märkan ühe männi otsas mingit tumedat mütsakat. Kiire objektiivi vahetus ja hakkasin objektile lähemale hiilima. Võsa oli tihe ja kippus robisema. Esialgsel vaatlusel oli selge, et tegu elusolendiga. Järgmine mõte oli, et no nüüd on lõpuks see ahmi Eestis elamise probleem lahendatud. Siis mõtlesin, et kuidas see ahm seal puu otsas siis on? 
Lähenesin veel ja alles siis pistis väike mõmm oma pea okste vahelt välja. Pisike mõmmi ukerdas puu otsas, omal selg lumine ja jääs, nagu ikka laste karupüksid kui nad lumehanges pikemalt müravad. Miks aga veebruari alguse külmade ilmadega aastane karupoeg soo peal puu otsas ronib, seda on raske arvata. Vahel võib juhtuda nii, et emakaru ajab vanemad pojad uute maimukeste sündimise järel enda juurest minema. Kas selline tore mõmmik ka kevadeni välja veab, on juba omaette küsimus.
09.02.2012 Järvamaa
Sa mõnda suuremat mõmmikut puu all ei näinud? See mis sa siia kirjutasid on nagu sissejuhatus pikemale jutule… Mis siis edasi sai? See on vist isegi ekstreemsem seik kui meie -32C rabas müttamine.
Vaene loomalaps. Loodame õnnelikku lõppu.
Sel hetkel kui aru said et karupoeg,kas siis hirm ei tekkinud? Et äkki olen liialt lähedal.No selliseid hetki väga paljud läbi ei ela.
Päris uskumatu sellises olukorras mõmmit kohata. Endal vist oleks küll hirm tekkinud, et mingi põõsa tagant pistab suurem karu pea välja
Imelisi asju näitab Loodus …ainult pühendunutele. Tarmo on tõeline looduses uitaja ja ka jäädvustaja. See lugu lõi mind ikka pahviks. Tänud jagamast!
Ossa-mait milline kohtumine! Kui Tarmo on seda pilti siia postitanud, siis järeldan, et emakaru polnud läheduses
Vägev kohtumine! Ma kujutan ette, et kohtumise ajal oli uudishimu nii suur, et emakaru ei tulnud meelde
Ja hea pilt on ka saadud.
Aaaa… Teid huvitab ikka see, et kas mu maks on veel alles!?
Ja Janar tahab jutule jätku. Tegelikult lahenes olukord nii, et ega ma paljut lähemale ei saanud, kuna minu ja selle puu vahel oli madal, aga väga tihe võpsik, millest läbi ragistades oleksin mõmmiku lihtsalt ära hirmutanud ja pikem vaatemäng oleks nägemata jäänud. Peale u. 15 min. jälgimist ja klõpsimist ronis mõmmi lihtsalt alla ja rohkem ma teda ei näinud. Seda, et emakaru seal puu all ootas ma ei usu, aga seda, et ta talvitumispesa kuskil päris lähedal on, seda ma arvasin küll ja hoidusin targu edasi minemast. Seda õnnetust veel vaja, et ma keset talve karu üles ajaksin. Tavaliselt jäävad inimesed sellisel juhul terveks ega saagi aru, et midagi hullu oleks juhtunud, aga karu jaoks on see hirmus õnnetus. On olnud ka juhuseid kus hiljem leitakse pesapaik kuhu imepisikesed mõmmibeebid maha on jäänud. Samast puust ehk 50-60 m. kaugusel oli üks kõrgem ja kuivem kuusetukk kus võis täitsa vabalt karu pesa olla. Ega selline väike jõmm kodust kaugele ei hulgu. Selles mõttes ongi need talvised kolamised seal soodes natuke ohtlikud, et võib lihtsalt oma lõbust, asja eest teist taga, mõne mõmmi üles ajada. Halvimal juhul selline karu enam magama ei jää ja võib pika raske talve jooksul isegi hukka saada. Suvel pole ju sellega mingit probleemi.
Lõpp hea, kõik hea! Kohe kergem hakkas
Sinule Tarmo tahaks küll mõnikord sappa haakida. Pensile jäädes vast leian selle aja
No palju meil siin Eestis ilma varjeta, metsas, puuotsas ronivat karu on pildistatud… ilmselt üsna vähe kui mitte null. Mul on siiani sihuke kõhe tunne sees.
Janari kommentaari jätkuks tahan öelda, et kui palju on neid karusid, keda on veebruaris pildistatud Eestimaal?… jah märtsi keskel olen näinud täiskasvanud karu jälgi, aga et mõmmist keset sügavat uneaega pilt saada, on klass omaette!
Ma ei hakka pärast selle pildi nägemist ilvest enam jahtima 
Teeb trikke
Loo moraal on selles, et kes ikka nina toast välja pistab, see ka midagi näeb. Enamasti tavalisemaid asju, nagu lumehanged, mõned leevikesed kusagil kaugel vilistamas või ka metskits, kes kiirelt üle tee kalpsab ja oma nägu rohkem ei näita kui sekundiks või paariks. Aga vahel on õnne ka. Ja vedama peab ka vahepeal, muidu kipub motivatsioon kaduma.
See on ikka aastane poeg ja peaks emaga kuni mai kuuni koos olema, nii kaua kui emal uuesti jooksuaeg hakkab. Ema juurest lähevad ära kahe aastased ja need on suuremad.
Teistest allikatest räägitakse hoopis, et karu kutsikat pildistati jahi käigus. Ootamatult satuti karupesale ja noor kutsikas pani puuotsa peitu.
Millised allikad nii räägivad?
Jah Bert. See on kohe kindlasti aastane karumõmm ja nagu Sa ütled, siis ta peakski praegu ema juures pesas magama, aga näed ei maganud ja sinna koha peale asja uurima ma ka ei läinud, et miks see nii on. Kõik on ainult oletused.
Paluks jah linki ja kui ei ole konkreetset tõestust, ei ole mõistlik kuulujutte levitada!
Siirad vabandused Tarmo ees, et tema loos kahtlesin.
Jõudu ja jaksu sul edaspidi!
Nüüd on aeg juba sinnamaani veerenud, et sääsed võtavad naks ja naks ning sellised talvised teemad on juba unustatud, aga siiski …
tunnen, et seoses selle pildiga ja selle teemaga jäi liiga palju lahtisi otsi.
Esmalt pean mainima, et Triinu suunamisel võtsin ühendust Peep Männiliga Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusest ning küsisin järgi kus kandis Järvamaal oli tänavu koertega jahi ajal karu üles aetud. Tuli välja, et kaugel sellest kandist kus mina oma ülesvõtted tegin.
Peep kirjutas mulle ja lubas oma arvamust ja kogemust ka lahkelt jagada:
“Väga huvitav juhtum, eriti just see, et karu keset talve männi oksa näris ja lakkus – see tundub olevat justkui olekski ta selle pärast sinna üles roninud. Ei ole sellist asja enne kusagilt kuulnud. Arvan, et võiks kunagi aprilli teises pooles sellesse kohta minna ja ümbrust lähemalt uurida, sh üritada ka talipesa üles otsida. Olen ka üsna veendunud, et pesa on kusagil sealsamas,Tegemist tundub olevat aastase karupojaga, sellised veedavad tüüpiliselt talve veel koos emaga. Kui pesa üles leida, peaks aru saama, kas seal on maganud üksik isend või pesakond.
See minu arvamus, et tegemist oli metsseajahi käigus üles aetud karuga, oli tingitud sellest, et just siis veebruaris selline juhtum tõesti ka toimus (nüüd uurisin välja, see oli Väätsal) ja seda noort karu ka pildistati. Vabandan, et oletasin, et tegemist oli ühe ja sama olukorraga. Samas tundus täiesti uskumatu, et noor karu keset käredat talve vabatahtlikult puu otsas istuks. Suht uskumatuna tundub see praegugi.
Ei ole teada, ka kirjanduse andmetel mitte, et karu kahel järjestikusel aastal viljastuks (va juhul, kui kutsikad varakult hukkuvad). Jooksuajal on pojad veel väikesed, imevad emapiima ja laktatsioon blokeerib emassuguhormoonide eritumise. Pigem on hoopis nii, et osad emakarud võtavad jooksuajast osa igal kolmandal eluaastal, olles niisiis aastaste kutsikatega koos pikemalt, kui tavapärane 1,5 aastat.
Talvel üles aetud või muul põhjusel ärganud karud lähevad uuesti magama. Vaid juhul, kui see on toimunud kevadtalvel, ei pruugi nad seda teha.
parimat,
Peep
PS! Kui soovid minu mõtteid teistega jagada, võid seda vabalt teha.”
Selgituseks veel nii palju, et tegin ka ülesvõtted karu tegevusest kuidas ta näris jämedamat sorti männi oksa ja pärast lakkus pikalt seda näritud kohta. Ümbruskonna mändide otsas olid samuti ronimisjäljed. See, et karu jälgi sinnani ei ulatunud kuhuni mina sain liikuda näitas, et noor karu oli tegutsenud väga lokaalselt.
Varakevadine mitmepäevane retk umbes samasse kanti andis aga lootust, et see karujõmm jäi vaatamata pakastele siiski ellu. Nimelt leidsin kahe sobiva suurusega porijala jäljed mis just sealtkandist tulemas. Karude arvukus on praegu üpris kõrge, aga selle suhteliselt väikese metsamassiivi kohta ei ole väga tõenäoline, et mitu pesakonda karusid oleks sinna ennast talveunne sättinud. Soosaarel talvepesa aset pole veel otsimas jõudnud käia, aga lähipäevadel saab seegi asi lahendatud. Tõenäoliselt oli karukutsika üles ärkamise põhjus siiski talvine koertega metssea jaht, aga see jääb ikkagi ainult oletuseks. Põhjuseid võib olla palju enam.
Väga hea, et see lugu edasi läheb. Jääme siis tulemusi huviga ootama.