Täna hommikuks oli jälle külma nii palju, et lastel külmapüha. Päevapeale on tõusnud ka kerge tuul mis külmatunnet veelgi süvendab. Väike ring maja taga metsas andis info, et öösel oli ilves käinud kitsedel külas, aga kitsed olid virgad ja said putku enne kui ilves mööda kraavijääd neile nii lähedale oleks saanud, et endast tõsisemat ohtu oleks kujutanud.
Kahju oli jälgida üksiku emase leevikese ukerdamist lumel ja angervaksa vartel, et ennas pisikeste angervaksa seemetega kuidagi hinges hoida. Oli teine juba nii apaatseks muutunud, et muidu üpris inimpelgliku linnuna, laskis ta mind ilma probleemideta õige lähedale ning lendas ise vahepeal isegi nii lähedale, et mu teleobjektiivi autofookus nii lähedale ei teravustanudki. Samas lendamisega tal veel probleeme ei tundunud olevat. Lendas nagu ikka, kergelt ja kiiresti. Natuke poseeris mulle ja siis lendas jälle kaugemale. Tavaliselt on leevikesed paaris. Võibolla oli tema paariline juba nugisele toiduks saanud või kes teab mis selliste külmadega veel juhtuda võib.
Tarmol on alati nii mõnusalt kirjutatud jutud.
Veidi kurva alatooniga kuid mõnusa sulejooksuga jutuke. Kena pilt kah juures. Mõnus!
Ilma Tarmo jututa saaks pildi lõdvalt kuskile kevadpiltide vahele sokutada.
Minumeelest lasevad leevikesed küll ikka päris kenasti muidu ka lähedale, vähemalt talvel ja siis kui piltnik roomab. Ja enamasti neid ka rohkem kui üks või kaks… ma vist polegi neid nii üksikuna talvel küll näinud. Ikka väikeses parves. Siis nad vilistavad tasakesi oma flöötivat laulu. Vähemalt nii on minu kogemused.