Napilt pool päeva päikest ja siis surub Suur Hall peale.  Silmapiir sulandub lumega ja ees ootab pikk tee ülesmäge, ikka kodu poole.  Merelt on saabumas uus sajuala… Õues ladistab vihma. Trööstitu nagu taustapiltki.

Ühekorra old jälle nii, et talumees läind põlluveere lepikuserva tuleva talveks ahjukütti tegema. Nühkind ja lõhkund seal kui ühekorra tunneb, et keski nigu seisaks selja taga. Keerand enese ringi ja: “Ets kae!” Reinuvader platsis! Hakand teine kohe ajama ja manguma: “Pai peremees! Anna minule miskit tegevust! Võta mind enda juurde sulaseks!” Talumees põle osand esiotsa seokese jutu peale miskit kosta. Küst siis lõpuks, et mida Reinuvader kah teha mõistab. Reinuvader öeld, et aitab peremehel puid kokku tassida. “Anna aga tööle pihta!” kiitis talumees ja jäi vaatama kuda see asi peaks välja nägema. Reinuvader proovind nii ja naa, aga põle ühtegi puud sülle saand. Kostnud siis: “Pai peremees! Vaata minul on sihukesed käpad, et mina ei saa puud maast kätte ja hambad põle sihukese asja jaoks raisata. Pai peremees! Anna mulle miski lihtsam amet!” Mõeld talumees ega osand miskit sihukest tööd välja mõelda mis rebasele paras oleks. Küst siis lõpuks Reinuvaderi käest, et mis tööd see teha tahtvat. “Kanakarjaseks tahaks.” Kostnud Reinuvader. Talumees võtt maast puuhalu ja uhand Reinuvaderil kere kuumaks, ise veel uiland: “Kas sa Reinuvader arvad, et ma mõni sihuke tühm talumees olen nigu ennevanasti muinasjuttudesse kirjutati. Kas sa mõtled, et ma sind oma kallikeste juurde lasen! Tema tahab veel kanakarjaseks!”
Reinuvader saand vaevalt minema. Öö läbi lakkund haigeid konte, aga hommikul old juba järgmise lepikututi juures platsis. Mõni tühm talumees ikka leidub?

22.02.2012. Järvamaa

Pilt peaks endaeest rääkima küll. Alati on need kuklid mingi mannetu vahukoorega, mina tegin vastupidi

Täna püüdsin tuisku pildile saada Peipsi järvel. Silmadega võib tuisk äge tunduda, aga proovi sa see kuidagi pildile saada (üks rist ja viletsus)! Ja peab ütlema, et pildistamise hetkel unistasin kojameestest mis võiksid objektiivi pühkida. Vähe sellest, et objektiiv sai hetkega märjaks, ei suuda kaamera sellistes tingimustes absoluutselt teravustada

Super ilm! Jätsin seekord pildi tegemise 100% kaamera hooleks, sest tuisus oli võimatu midagi näha. Liug on veel laskmata, aga eks õhtul saab suusapargist läbi käia 21.02.2012

Nii see päev jälle möödus – tuul ja tuisk käsikäes. Teehooldajad on siiski tublid olnud ja valmistunud suuremaks lumeks – tee servadesse on tokid väikeste vahedega püsti aetud, et suurema lume korral ikka teekoht üles leida.

Harjumaa, 19. veeburar

Tuisu ja sajuga on väikesed linnud ikka sama krapsakad kui ilusate ilmadega. Tegin mõnetunnise tiiru ka metsas, aga seal nägin ainukeste soojaverelistena gruppi pöialpoisse. Teised kõik olid põõsasse pugenud ega andnud näole.

19.02.12. Järvamaa

Tegelikult oli ju tänase päeva märksõnaks tuisk. Õhtul tekkis korraks võimalus ka pilti teha, kuid ei ole selle tuule pildile püüdmine nii lihtne ühti, eriti kui valget aega on jäänud 20-30 minutit. Kuna viimasel ajal linnamaastike pilte meil varsti rohkem kui puhast loodust, siis jätan seekord pinnatuisust pildi lisamata, sest tuisk tuli kõige paremini just maanteel esile

Et siis mitte see “jäätee” mida poest ostetakse vaid mida mööda saab autoga Vormsile!  Ühesõnaga viibisin nädalavahetusel Tallinnas ja kuuldes, et Vormsi jäätee on avatud, tekkis mõte seda ära kasutada ja sugulastel külas käia. Laupäeva enne lõunat saigi Rohuküla sadamasse sõidetud ja 10km pikkuse jäätee läbimiseks kulus ca 10 min. Kuna jääteel sõitmiseks on omad reeglid  ja autoga seisma jääda ei tohi, siis pildistasin läbi autoakna. Tagasiteel trehvasime keset merd  ka Vormsi praamiga kokku;)

Lootused, et Põltsamaa jõgi veel mõnel lõigul jääkaane all on, luhtusid kohe kui kohale jõudsin.  Jõgi oli laialt lahti ja jääservad kaldast murdunud ja otsapidi vette vajunud ning kujutasid endast ohtliku liurada mis lõppes alati ainult vees. Servadel olid saarmad ja koprad ka söömas käinud. Mõnes kohas oli aga jää veel murdumata ja kujutas endast nii ohtliku ja ettearvamatut jalgealust, mille all on kobrastel ja partidel hea ja varjuline toimetada. Viimased pidi mind poolsurnuks ehmatama kui peaaegu jage alt hirmsa parinaga lendu läksid. Paiguti oli jääservas ka kellukesi ja kulinaid. Mõni on pildilt paista. Tagasi auto juurde vantsides oli pime ja astuda oma paar kilomeetrit. Vaikses ja ürgses paigas oli mõnus seista ja kuulata öise looduse hääli. Kuskil, mitte kaugel, kippusid metssead koguaeg kiskuma minema ja seda kõike saatis selline sea kisa mida mäletan lapsepõlvest mõnel talvisel pühapäeva hommikul üle väljade külast kaikumas kui mõni talumees jälle seatappu ette oli võtnud. Sekka puhus oma flööti värbkakk ja aegajalt kostis kaugemalt madal ja kõle händkaku kuuksumine. Sammud ja seisatad ning kuulad. Jälle sammud ja seisatad. Ühel sellisel seisakul kuulsin kuidas metsas, minust ehk paari-kolmekümne sammu pealt mingid suured loomad vaikselt möödusid. Ju olid põdrad, sest sead oleks rohkem ragistanud ja mörisenud. Elamusterohke kuuldemäng.

18.02.2012 Järvamaa